- on see mis õpetab. Kui sa elu armastad. Elu armastab ka sind. Iga kogemus õpetab. Elu õpetab ennast kasutama hoidma ja uut elu looma. Oleme tulnud siia ilma Elu nautima, elust hoolima ja elu armastama. Armastus on see mis annab jõu ja tahtmise elada ja õppida. Armastus iseenda elu ja imelise maailma vastu. Armastuseta pole elul mõtet ja kas see ongi elu ilma ... õppimata. Ka armastust saab õppida, alustades iseendast (või ... kõige suuremast vaenlasest). Seda on elu mulle õpetanud. Õppima peab, muidu võid elu kaotada. Inimene õpib kuni elab(, muidu/aga) sureb(./,) ikka lollina. St kui ei õpi -- siis sured lollusest ... Õppimine on kohustus, et elada, see on vastutus elu eest, mis on antud koos eluga kaasa. Armastus on elu looja ja elu alus. Armastan elu ja õppida.
Elu on ongi õppimine, sest selleks et õppida, peab ise midagi tegema ehk elama.
4 comments:
Milliseid võimalusi ma näen oma tundides õpilaste mõtlema panemiseks ?
Tegelikult kõik mõtlevad peaaegu kogu aeg. Pigem on keeruline tabada aega millal ühtki mõtet pole. Üks võimalus on otsida esimest mõtet ja siis avastada, kui palju aega kulub selle püüdmiseks, sõnastamiseks. Seda aega võib pidada mõttevabaks.
Järgmised küsimused on -- millest ja kuidas õpilased mõtlevad. Millest on oluline, sest sellest sõltub õppetunni omandamine. Kuidas on oluline, sest sellest sõltub õppetunni kvaliteet.
Et õpilane mõtleks tunni teemas kaasa, peab see olema sel ajal tema jaoks haaravam kui kõik muud mõtted. Keskkond peab soodne mõisted mida teema vajab peavad olema arusaadavad. Stimulaatorid võivad motivatsioonile ja mõtlemisele kaasa aidata. Ja mõtlemiseks peab piisavalt aega olema.
Et õpilane oskaks efektiivsemalt mõelda selleks tuleb õppida mõtlemistehnikaid ja võtteid. Samas tuleb eristada tehnikate, ehk mõttekonstruktsioonide kasutamist ja loovat mõtlemist. Inimene on oma loomult laisk, ja kui ta saab kujutletava mõtlemise tulemuse mingi tehnikaga, siis mõtlemine ei arene.
Tavaliselt hinnatakse mõtlemist, kui oskust probleeme lahendada. Tegelikult aga pole lahenduse pealt võimalik hinnata kas toimus kiire mõtlemine või oli kõik (variandid) juba valmis mõeldud või hoopis oli lahendus ära õpitud. Juhul kui me ei saa jälgida kogu lahenduse protsessi ei saa me isegi mõõta mida ja kui palju mõeldi või teiste abi kasutati.
Tööandjad otsivad iseseisvalt mõtlevat kandidaati ... Töö juures pole võimalik kõigil sama asja teha, sama mõtet mõelda. Raha teenib ikka loovuse ja unikaalse mõtte eest.
Koolis aga õpitakse valmis mõeldud mõtteid, reegleid ja seadusi kiirustades omandama. Nende esitamist kiputakse mõtlemiseks hindama. Seda protsessi kirjeldab sõna tuupimine. Et õpetada mõtlema tuleks vältida tuupimist ja selle hindamist. Tuleks kasutada avastusõpet ja loovust toetavat keskkonda. Kui inimene (teadlane) kunagi jõudis mingi avastuse või teadmiseni siis lisaks sellele teadmisele on vaja õppida (kogeda) ka meetodeid, kuidas selle teadmiseni jõuti.
Alguseks on vaja kogemust, edasi on vaja emotsiooni ja siis on vaja teadmist kuidas sama asja taasluua või vältida. Õppimine ei ole ainult õigete asjade omandamine või ainult vigade tegemine. Õppimine on oma kogemustest ja teadmiste abil otsustamine. See tähendab kas hea kordamist või millegi muutmist, et oleks hea või parem.
Õppimise põhieeldus on tunnetatud vajadus. Vajadus muutuse järele.
Et õpetada mõtlema, tuleb luua või keskkonda milles õppur vajab soovitud lahenduse leidmist ja siis saab õpetada kuidas on võimalik lihtsamalt paremat lahendust leida.
Kui õpilase eesmärk on saada paremaid hindeid, siis tas õpib ka seda mõtlema kuidas neid saada. Kui vajadus on midagi teada või osata siis õpitakse seda. See mida õpime võtame endaga kaasa ning kui me seda ei vaja siis jääb see meid asjatult koormama. Göethe on öelnud et see võib meie tervist ka kahjustada.
Mina õpetajana saan vaid toetada keskonda, aidata püstitada ja sõnastada probleeme, juhendada lahenduse leidmist ja vormistamist.
Mõtlema panna saab vaid ikka iga õpilane ise.
* leida või püstitada probleem ja aidata see sõnastada
* selgitada mõisteid, mis on vajalikud teemas mõtlemiseks.
* õpetada mõtlemise konstruktsioone ning võtteid.
* vedada või piirata teemat, et antud aja jooksul tulemuseni jõuda.
Mõtlemise vormid:
- mõiste -> selgitada mõisted, terminite tähendused, määratlused
- arutlus -> mõttes asjad läbi käia, nö iseendaga rääkimine
- järeldus -> tuleb teha järeldusi
- otsustus -> võtta vastu otsuseid
1. Aeglane ~oppimine. Raamatut ei tule lihtsalt lugeda, vaid selle üle
tuleb järele m~otelda. „Rumalaid küsimusi ei ole”-printsiip tähendab, et
k~oikidele küsimustele tuleb püüda vastata. Esitatud küsimustele ei ole
üks-üheselt v~oimalik vastata.
2. Harjutuste tegemine. Oluline on, et harjutuste tegemise juures oleks
~oppija füüsiliselt aktiivne (nt kasutaks pliiatsit vms).
3. K~ova häälega ~opitavast rääkimine. Parem veel, kui oleks v~oimalik
kellegi teisega vestelda. Rääkimise kaasamine aktiveerib m~olemad a ju-
poolkerad.
4. Millegi tundmine. Igasugune emotsioon (huumor, üllatus, hu-
vi) tugevdab materjali kinnistumist. Seda eesmärki teenivad mitte-
formaalses stiilis jutustatud lood ja visuaalne (ja ootamatul viisil kasu-
tatud) materjal. ~
Oppimise a jal tuleks ka vahetada kohta (ruumi jne).
5. Enda vasuv~otuv~oime monitoorimine. Üleväsinuna pole m~otet
~oppida. Joo palju vett. Meenuta ~opitut vahetult enne magamaheitmist.
6. Korduste kasutamine. Üht ja sama asja kirjeldatakse korduvalt ja
eri meeli afekteerides.
7. 80/20 printsiip. Head First katab reeglina vaid osa, aga sagedamini
kasutatava alamhulga ~opitava teema kohta.
Post a Comment